Valgusest tulvil kodu lapsepõlvemaal
Valgusest tulvil kodu lapsepõlvemaal Kristiine linnaosa roheluses peidab end kodu, kus põlvkondade vahelist sidet hoitakse lapsepõlvest tuttavale krundile kerkinud uues majas, mis valendab kesk sireleid ja õunapuid.
„Samal krundil kõrvalmajas asus minu vanaisa kodu. Vanaisa tegi kinnistu pooleks, tekkisid kaks 600-ruutmeetrist krunti. Kui sai selgeks, et me saame siia kodu luua, hakkas projekt peagi füüsilist kuju võtma,“ meenutab peremees Indrek lapsepõlveradadele naasmise lugu.
Sobivat materjali otsimas
Et nii Indrek kui ka perenaine Maret kasvasid üles oma aiaga majas, oli sarnane kodu nende unistuseks. Enne projekti tellimist tuli aga teha nii mõnedki strateegilised otsused.
„Soovisime ehitada materjalist, mis ajas kestab,“ teab Indrek. „Otsisime midagi sellist, mis sobiks siinse piirkonnaga ja vanaisa majaga, soovisime fungilikku stiili,“ täiendab Maret.
Nii langes kaalukauss kivimaja kasuks – vaatamata esialgsele kartusele, et kivimaja ehitamine võib kulukaks osutuda, ei tundunud kiired odavlahendused pikas perspektiivis mõistlikud – otsus tehti bauroci kasuks.
Ehitusel käed külge
Alguses oli pererahval soov bauroc-plokkidest kodu kerkimisel ka ise käed külge panna, ent müüriladumine jäi siiski professionaalide hooleks – Indrek adus, et ehitajal oli oma tööjärg ja ta oleks neid pigem seganud: „Kuigi hakkama oleks ma kindlasti saanud, garaažiehitusel bauroc-plokke ladudes sain tööst maitse suhu ja kindluse, et nii on tegelikult lihtne ehitada.“
Siiski sai pererahvas maja valmimisse oma panuse anda – koos isa ja vanaisaga freesis Indrek uue kodu elektrikaablitele sooned. „See töö sai õnneks kergesti valmis, sest baurocisse on lihtne süvistada, kui õigeid tööriistu kasutada“ räägib ta.
Ehitus vältas natuke üle poole aasta, suure osa sellest võtsid sisetööd. „Esimese korruse müürid kerkisid nädalaga – seegi näitab sellest materjalist ehitamise mugavust,“ kiidab Indrek. „Lisaks on baurocist kodu õhutihe – esimeses projektis ei olnud meil ette nähtud sundventilatsiooniagregaati, sisse kolides selgus, et see on vajalik. Nii tegime garantiiaja lõpus parandused, nüüd jätkub ka suuremat seltskonda võõrustades toas värsket õhku.“
Kodu projekteerimisel tulid appi Erik Karjus ja Kristjan Virma, samuti jätkub pererahval kiidusõnu sisearhitekt Kard Männilile, kes mõtles kaasa üldise arhitektuurse kontseptsiooni loomisel, pakkus välja alternatiivse lahenduse teise korruse ruumiplaanile, disainis trepilahenduse ja andis nõu akende paigutuse ja nende proportsioonide osas.
Õu on toa pikendus
Kodu esimeselt korruselt leiab köögiga ühendatud elutoa, vannitoa, sauna ja abiruumid. „Esiku kõrvale jääb aga tambur, mille taga on suur katlamaja,“ juhendab peremees Indrek avaras kodus ekskursiooni. „Ja algusest peale teadsime, et vajame mahukat riiulitega panipaika.“ (Olgu öeldud, et esialgses projektis oli projekteerija panipaiga ruutmeetreid paika pannes selle kogemata suisa eraldi toaks nimetanud – ruumi mõõtmed andsid selleks tiitliks mõõdud välja küll.)
„Kui hakkasime kodu planeerima, siis teadsime, et liiga suurt maja me ei soovi, samuti pani hoone mõõtmed paika krundi kuju, suurus ja ehitusalane pind,“ kirjeldab Indrek.
„Samuti arvestasime ilmakaartega – soovisime, et kodu oleks valgusküllane ja helge, seega on elutoal suured aknad ja tegime hoone erinevatesse külgedesse kaks terrassi, et saaksime osa nii hommiku-, päeva- kui õhtupäikesest,“ täiendab Maret.
Elutoadiivanil oma aiast pärit värskelt pressitud pirnimahla rüübates uitab pilk läbi suurte akende avarale terrassile. „Meil on hoov tõesti toa pikendus, juunis me toas ei söönudki,“ räägib Maret, et hoonele lisamõõdet andev terrass on usinas kasutuses.
Igal lapsel oma tuba
Teisel korrusel on oma loogilise koha leidnud teine vannituba ja magamistoad – üks mõlemale lapsele ja üks vanematele.
„Igaühel peab oma tuba ja õppimiseks oma laud olema,“ teab Indrek. „Ainuke ruum, millest kevadise kodusõppimise ajal pisut puudust tundsin, on eraldi kabinet, aga eks see on mõttekoht tulevikuks.“
Tõsi ta on – õige kodu ei saa kunagi päris valmis. Sellest hoolimata on tunda, et hoone on heas mõttes sisse elatud, asjad on leidnud oma loogilise paiga ning sisekujunduslahendused on ühteaegu efektsed ja mugavad.
„Tegelikult elame siin juba 13 aastat,“ muigab Maret. „Lastetubades oleme jõudnud juba remontigi teha ja trepihalli oleme ümber kujundanud.“
Hoone on ka külalise pilguga hinnates ajale igati hästi vastu pidanud – seda nii välisviimistluse kui ajatu sisearhitektuurse lahenduse osas – võib uskuda, et valgekskrohvitud kodu püsib sama kaunina ka järgmised aastakümned.
Hea teada:
Maja on ehitatud bauroc-plokkidest – see materjal võimaldab kiiresti ehitada ja on energiasäästlik ning püsib ajas.
Hoonet köetakse pelletitega oma katlamajast, põrandaküte on pererahva kinnitusel optimaalne ja toimiv lahendus.
Kokku on hoones 150 m2 pinda, millest alumisel korrusel 80 m2.
