Varjutamine päästab põletusest

Kui maapind on külmunud, aga taevas särab päike, on päikesehelladel okaspuudel ja igihaljastel lehtpõõsastel käes keerulised ajad. Aga miks? Põhjus on lihtne: kuna juured n-ö töötavad ehk imavad mullast vett, saab taim tagasi niiskuse, mis päikesesoojuse mõjul lehtedest aurub. Kui pinnas on aga külmunud, pole juurtel sealt midagi võtta. Vee asemel on jää.

Märtsis võib päike olla mõnikord juba nii tugev, et kütab okkad või lehed soojaks ning nende pind hakkab auruma. Kuna juurte kaudu vett asemele ei tule, siis okkad või lehed kuivavad. Päikesekiirgust võimendab valge lumi, kust kiired tagasi peegelduvad. Eriti tugeva päikesega võib lumelt taimedele peegelduv kiirgus olla ohtlik isegi siis, kui maapind lume all on sula. Suurimas ohus on need puud-põõsad, kellele langeb päeva keskel otsene päike.

Selleks, et päike liigselt ei kõrvetaks, tuleb taimedele varju pakkuda ehk neid varjutada. Varjutamiseks võib kasutada hõredat kotiriiet, jutekangast ja kuuseoksi, kõige mugavam on seda teha aga spetsiaalse varjutuskangaga. See on peenest plastribast kootud võrk, mis tekitab väikese varju ja aitab kiirgust hajutada. Lisaks kaitseb kangas ka tugeva tuule eest, mis võimendab miinuskraade ja võib tekitada tõsiseid külmakahjustusi.

Põletava talvepäikesega toimetulemiseks vajavad abi just nooremad, hiljuti istutatud puud-põõsad, kuna nende juurekava pole veel piisavalt suur. Vanemaks saades ulatuvad juured sügavamale, hangivad paremini niiskust ja põletusoht pole enam nii suur. Taim saab sageli juba ise hakkama. Kasulik on teada ka seda, et sügisel korralikult juua saanud okaspuid ohustab päikesepõletus vähem, kuna okka rakud on vett täis.

Eriti hoolega kasta okaspuid esimestel aastatel pärast istutamist, kuna juured ei ulatu siis veel piisavalt sügavale.

Kuidas ja millal paigaldada?

Ära pane varjutuskangast otse võrale, nii et kangas surub vastu okkaid või lehti. Õhk peab saama taime ja katte vahel liikuda. Kinnitada kangas tugikeppidele (need tuleb maasse torgata enne pinnase külmumist) või karkassile. Karkassist on abi ka siis, kui kangas muutub lume all raskeks ja liigselt taimele surub – karkass hoiab ära okste murdumise. Palju abi on ka sellest, kui teed taime päikesepoolsele küljele tugikeppide abil kangast sirmi. Varjutuskangas pannakse taimedele peale tavaliselt enne lume tulekut. Kui aga seda siiski teha tuleb, siis peaks enne kanga paigaldamist võimalikult palju lund maha raputama. Kui on lumeta talv, siis võiks varjutuskanga peale panna jaanuari lõpus, sest siis on päike juba üsna tugev. Sügisel liiga vara varjutuskangast peale panna ei tohiks, sest taim kasutab veel valgust ja katmine häirib talveks valmistumist. Mitte mingil juhul ära kata taimi aga katteloori või kilega! Katteloor on mõeldud sooja hoidmiseks. Kui päike sellele peale paistab, läheb loori all väga kuumaks ja igihaljas taim hakkab sõna otseses mõttes küpsema. Kile on veelgi hullem, sest ei lase õhku läbi. Peenest plastribast kootud varjutuskangas on parim materjal, kuna laseb õhku läbi ja selle all ei teki kondensatsioonivett. Igihaljas võra vajab tugeva kiirguse eest kaitset seni, kuni maapind sulab ja juured taas tööle hakkavad. Alles siis võib katte ära võtta.

Kui pinnas üldse ei külmuks, siis poleks vaja igihaljaid taimi talvel ja varakevadel varjutada. Meie kliimas aga tuleb nende eest hoolt kanda.

Allikas: www.http://horticom.ee/